Autor: Signe Kaasik

Reisimuljed – päev 1


Alustasime oma mesinädalaid 13. septembri pärastlõunal. Kui olime väikese Richardi Kakumäe vanavanemate juurde mängima viinud, sõitsime pärast kiiret pakkimist otsejoones Bolt Drivega india restorani sööma – ega siis Itaalias ja Hispaanias keegi meile ju ometi Friends’i kvaliteeti paku! Ja ausalt, see oli parim indiakas mis me Eestis vist saanud oleme – ju need tuttavad härrad tegid meile seekord toitu ekstra hästi, kui kuulsid, et me just äsja abiellunud olime.

Sealt liikusimegi edasi lennujaama, et teha väikesed kokteilid enne lennukisse astumist. Kogu see Covid-teema on teinud lendamise jällegi ebamugavamaks – peab kandma koguaeg maski, lennule minek ja mahatulek on aeglasem, sest tuleb ette näidata lisadokumente (vaktsineerimistõendid, testitulemused, riiki sisenemise QR koodid). Huvitav, mis tunne oli reisida siis, kui kõik praegused lisaturvameetmed polnud veel kasutuses – kas nagu praegu rongiga? Astud sisse ja sõidame? Aga siiski – reisimise nimel kannatame kõik ära, sest pole paremat varianti. Mõistagi on küsimusi tekitav see, et kui ostad joogi/söögi, siis võid maski kenasti ära võtta.

Mõned tunnid hiljem olimegi juba Rooma lennujaamas ja paarikümne minuti jooksul pärast seda juba hotellis koos kõigi oma asjadega. Kuna kell ei olnud veel ulmeliselt palju (22:30), olime lootusrikkad, et ehk saab isegi esimese õhtusöögi Itaalias tehtud. Pärast mõningast Rooma kesklinnas jalutamist leidsime täitsa tuledes Pizzeria – BINGO! Pitsa oli seal tõesti imeline, lauavein ka. Väljas oli niiiii soe.

Ettevalmistused vol 2 – kleidi valimine

Kuidas leida unelmate pruutkleit? Kuidas, no andke andeks? Valik on nii lai ja ma näen pea kõigis välja imeline. Või noh võib-olla see koroonaaja mask on näos nii inetu, et kõik kleidid näevad selle võrra tuhat korda ilusamad välja?


Selleks hetkeks kui mulle koitis, et nüüd oleks aeg mõtlema hakata enda pulmakleidi valimisele, olin ilmselgelt liiiiga palju vaadanud TLC pealt pulmakleitide saadet. 
Erinevad tegumoed, materjalid, värvid, pitsid, pärlid, kivid……. Kõigi paljude kleitide seast tuleb leida endale see õige, tundub nii ebarealistlik, et paned selga ja vot kohe tead, et see on see “õige”. “Say YES to the dress”… nojah.

Saates olid kleitidele kulutatud summad alati üüratud. Seda vaadates ma mõtlesin tihti omaette, et  kui minu aeg tuleb, võtan endale pigem lühikese ja hästi lihtsa kleidi kuskilt asos.com’ ist ja asi ants.

Mu arvamus mõnevõrra muutus, kui aitasin õel valida pulmakleiti ja nägin teda imelisi printsessikleite proovimas erinevates Tallinna salongides…. Pikemad kleidid tundusid nii palju kenamad alati. Samas pilk jäi tihti pidama “tea length” kleitidel. Sellised nunnud, lihtsad, klassikalised ja ei lohise maas, tundus mulle täiuslik valik. Kui neid Eesti salongidesse otsima läksin siis…. valik oli põhimõtteliselt üks suur ümmargune null nende koha pealt. Salongi müüjad ainult laiutasid käsi ja ütlesid, et kuna sellistele nõudlus nii madal, siis ei toodeta nii palju ja neil pole ammugi neid mõtet salongi seisma osta. Ja kuna neid polnud, proovisin kõik vähegi kehakujuga sobivas stiilis kleidid ära. 

Väga raske oli valida seda ühte kleiti välja! Mulle meeldis mu seljas vähemalt 5-6 kleiti nii väga, et ma isegi kaalusin hetkeks oma peas, et kas pigistaks kuidagi 2 kleiti eelarvesse. Nii kaugele olin juba jõudnud oma esialgsest eelarvamusest, et kleidi eelarve võiks olla kuni 300 eurot x). Piltidel on assortii siis mitte-võitnud kleitidest. Jagasin kõigi oma sõbrannadega oma pilte neist ja nad aitasid 

Valik langes eelkõige kleidile, mis sobis pulma temaatikaga. Tahtsin ju lihtsat, ent maitsekat pidu. Paadikuuri ei sobi pika slepiga väga uhke ja rohkete kaunistustega pruutkleit. Naljakal kombel oli selleks kleit, millele olin alguses suht ei öelnud. Ja teine pulmakleit mida üldse proovisin.

 

 

Ettevalmistused vol 1 – kindlamad plaanid


Kohe pärast kihlumist ei olnud meil mingit erilist plaani pulmapeo toimumisaja suhtes ja kuna olime just uude koju kolinud ja see oli meie rahalised seisud üsna koomale tõmmanud, ei vaevanud me oma pead väga detailidega veel.

Läks mööda aasta.

Läks teinegi ja olime taas talvitumas Tenerifel.

Rannabaaris kokteili libistades live muusika saatel, samas kui laps laua all liivaga mängis, hakkasid jututeemad konkreetsemate plaanide suunas liikuma. Seljataga oli esimene suurem koroonakarantiin, mis küll ei takistanud meid reisimast, kuid tahes tahtmata oli üks paras suhte proovikivi. Rääkimata siis väikelapse koos kasvatamisest, lasteaia harjutusperioodist, tööle tagasiminekust või töökoha vahetusest tingitud lisastressiga. Olime ja oleme siiani kindlad, et koos on meie elu kordades parem kui eraldi. Veebruaris plaane tehes tundus suve lõpu pulm isegi finantsiliselt realistlik. Eks me olime eelarvega pisut optimistlikud, kui nüüd tagasi sellele kõigele vaadata, aga ega sellepärast pulm pidamata jää ju ometi.

Hakkasin siis hoolega internetiavarustest otsima, et kus oleks see tore paik, kus pulmi pidada võiksime. Mõisad olid meile mõlemale pigem mitte eelistatud paigad…. meile vist on alati kuidagi võõrana tundunud see vanade asjade lõhn, mis mõisatega kaasas käib. Seega, need on küll kaunid kohad, aga lihtsalt mitte meie moodi. Vaatasime üht ja teist ja…meeldisid ikka rohkem mereäärsed kohad, sest merevaatest ilusamat asja annab Eestis minu arvates otsida. Aga pikalt ei leidnud endale seda õiget…….kuni Pirge lõpuks soovitas kohta, mille oli endale pulma jaoks kunagi valinud, kuid väikese mahutavuse tõttu välja praakinud. Ja see koht….oli meie jaoks täiuslik. Uskumatu merevaade. Suured aknad. Muruplats. Männimets. Pilvitu taeva tõenäosus suur. Paadikuuri stiilis ilus hoone. Ega polnud keeruline üldse selle koha kasuks otsustada. Kalaranna puhkemaja oli kindel võitja.

Küsisime siis kuupäevade kohta ja kõik augusti nädalavahetused olid juba ära võetud….aga 1 reede veel septembris oli vaba! Pärast mõningat taustauuringut selle kuupäeva osas (10.sept) selgus, et enam kui 7 aastat pole Eestis sel kuupäeval vihma sadanud – imeline, sobib! Nii see kuupäev paika saigi.

Kihlumise lugu


Me kihlusime vahetult pärast 2019. aasta jõule Tenerifel. Minul ei olnud muidugi aimdustki, et just selle pärast me üldse autoga vulkaani tipu poole sõitsime kauni valge kabrioletiga. Ma arvasin, et me läheme niisama kohtingule…

Kunagi olime sel teemal rääkinud, et tahame kindlasti kunagi abielluda, aga siis pigem oleks meie plaaniks klassikaline eestlaste viis – kõigepealt ikka pangalaen ja laps, siis teeme naise rõõmuks ka pulmapeo.  Ja eks ta umbes selles järjekorras läkski vist. Mäletan, kuidas olin naljaga öelnud isegi, et kui ta väga hilja peale küsimisega peaks jääma, siis küsin ise, haha. Loomulikult ma nii vara ei osanud üldse oodata sõrmust, ammugi siis ise küsimise peale mõeldagi. Üllatusmoment tuli tal raudkindlalt hästi välja.

Robertil olid ilmselgelt kiivalt varjatud ja pikalt soolas olnud plaanid olnud juba pool aastat. Millalgi ammu enne reisi broneerimist mainis ta, et tahab ronida Teide tippu minuga, et ikka vulkaanikraatrit näha ja puha. Olime varem pealpool pilvi seal juba käinud, kuid matka kraatrisse peab väga pikalt ette broneerima. Nii võtsimegi nõuks tol korral sinnani jõuda.

Jõudis siis kätte meie matkapäev. Olime just rentinud valge katuseta audi, millega saart avastada ja mägedesse kahekesi matkadeidile sõita. Richard oli vanavanemate hoida natukeseks ja meil oli väikese lapse kõrvalt harvaesinev võimalus kahekesi ringi sõita ja teineteise seltskonda nautida. Hakkasime rõõmsasti siis mäest üles sõitma, ilm oli lihtsalt imeliselt päikesepaisteline ja palav. Mida kõrgemale jõudsime, seda mõnusamaks muidugi vaated läksid. Mingi hetk mulle veidi ootamatult ütles Robert, et tahab toidupeatust teha…. loomulikult ma kunagi pole väikese snäki vastu, seega sõime ühes mägiküla kohvikus natuke friikaid. Sõitsime pärast kerget pausi edasi ja Robert muudkui räägib, et tal käib pea ringi…. ma ei mäletagi mis ta vabanduseks tõi, aga tundus nagu, et tal hakkas kõrgusekartusest või kurvidest paha. Tegime ühes teeservas peatuse, et natuke jalutada ja…. järsku Robert laskub põlvili ja taskust tuleb välja sõrmusekarp. “Kas tuled mulle naiseks?”

Ma olin lihtsalt nii mega üllatunud, et vaevu sain piiksudes “musii!! ,,,muidugi!” suust välja.

Long story short, me jäime hiljaks  seega ei jõudnudki Teide tippu matkale minna. Hängisime niisama pealpool pilvi siis ringi ja olime rõõmsad.

Kuidas leidsime pulmafotograafi

Septembris 2015, kui käisin Hispaanias paarinädalasel üliõpilasvahetusel Zarautzis ja San Sebastianis ning veetsin seal pea iga päev 8 tundi igavas klassiruumis istudes ja kuulates inglise ja hispaania segakeeles mingit “koolitust”…. millest ma ausalt mite midagi ei mäleta. Ometi neid noori hispaanlasi, lätlasi, leedukaid, sakslasi ja poolakaid mäletan kõiki hästi ning seal peetud peod on eredalt meeles.

Sama aasta novembris läksime eestlaste pundiga läti tüdrukutele Riiga külla ning sest ajast jäin sotsiaalmeedias neid kõiki jälgima. Kuidagi keeruline on alustada, kui ei ole ealeski ühtki fotograafi palganud. On ju kuulsate piltnike nimed sotsiaalmeedias pidevalt figureerivad, aga ikka pigem tahaks ju pöörduda kellegi poole, kellega oleks isiklik kokkupuude. Nii meenuski üks neist läti tüdrukutest, kes vahepeal oli hakanud fotograafiks ja kelle tehtud fotod paistsid silma kui midagi erilist ja naiselikult ilusat.

Continue reading “Kuidas leidsime pulmafotograafi” →