Me kihlusime vahetult pärast 2019. aasta jõule Tenerifel. Minul ei olnud muidugi aimdustki, et just selle pärast me üldse autoga vulkaani tipu poole sõitsime kauni valge kabrioletiga. Ma arvasin, et me läheme niisama kohtingule…
Kunagi olime sel teemal rääkinud, et tahame kindlasti kunagi abielluda, aga siis pigem oleks meie plaaniks klassikaline eestlaste viis – kõigepealt ikka pangalaen ja laps, siis teeme naise rõõmuks ka pulmapeo. Ja eks ta umbes selles järjekorras läkski vist. Mäletan, kuidas olin naljaga öelnud isegi, et kui ta väga hilja peale küsimisega peaks jääma, siis küsin ise, haha. Loomulikult ma nii vara ei osanud üldse oodata sõrmust, ammugi siis ise küsimise peale mõeldagi. Üllatusmoment tuli tal raudkindlalt hästi välja.
Robertil olid ilmselgelt kiivalt varjatud ja pikalt soolas olnud plaanid olnud juba pool aastat. Millalgi ammu enne reisi broneerimist mainis ta, et tahab ronida Teide tippu minuga, et ikka vulkaanikraatrit näha ja puha. Olime varem pealpool pilvi seal juba käinud, kuid matka kraatrisse peab väga pikalt ette broneerima. Nii võtsimegi nõuks tol korral sinnani jõuda.
Jõudis siis kätte meie matkapäev. Olime just rentinud valge katuseta audi, millega saart avastada ja mägedesse kahekesi matkadeidile sõita. Richard oli vanavanemate hoida natukeseks ja meil oli väikese lapse kõrvalt harvaesinev võimalus kahekesi ringi sõita ja teineteise seltskonda nautida. Hakkasime rõõmsasti siis mäest üles sõitma, ilm oli lihtsalt imeliselt päikesepaisteline ja palav. Mida kõrgemale jõudsime, seda mõnusamaks muidugi vaated läksid. Mingi hetk mulle veidi ootamatult ütles Robert, et tahab toidupeatust teha…. loomulikult ma kunagi pole väikese snäki vastu, seega sõime ühes mägiküla kohvikus natuke friikaid. Sõitsime pärast kerget pausi edasi ja Robert muudkui räägib, et tal käib pea ringi…. ma ei mäletagi mis ta vabanduseks tõi, aga tundus nagu, et tal hakkas kõrgusekartusest või kurvidest paha. Tegime ühes teeservas peatuse, et natuke jalutada ja…. järsku Robert laskub põlvili ja taskust tuleb välja sõrmusekarp. “Kas tuled mulle naiseks?”
Ma olin lihtsalt nii mega üllatunud, et vaevu sain piiksudes “musii!! ,,,muidugi!” suust välja.
Long story short, me jäime hiljaks seega ei jõudnudki Teide tippu matkale minna. Hängisime niisama pealpool pilvi siis ringi ja olime rõõmsad.