Rubriik: Reisilood

Reisimuljed – päev 1


Alustasime oma mesinädalaid 13. septembri pärastlõunal. Kui olime väikese Richardi Kakumäe vanavanemate juurde mängima viinud, sõitsime pärast kiiret pakkimist otsejoones Bolt Drivega india restorani sööma – ega siis Itaalias ja Hispaanias keegi meile ju ometi Friends’i kvaliteeti paku! Ja ausalt, see oli parim indiakas mis me Eestis vist saanud oleme – ju need tuttavad härrad tegid meile seekord toitu ekstra hästi, kui kuulsid, et me just äsja abiellunud olime.

Sealt liikusimegi edasi lennujaama, et teha väikesed kokteilid enne lennukisse astumist. Kogu see Covid-teema on teinud lendamise jällegi ebamugavamaks – peab kandma koguaeg maski, lennule minek ja mahatulek on aeglasem, sest tuleb ette näidata lisadokumente (vaktsineerimistõendid, testitulemused, riiki sisenemise QR koodid). Huvitav, mis tunne oli reisida siis, kui kõik praegused lisaturvameetmed polnud veel kasutuses – kas nagu praegu rongiga? Astud sisse ja sõidame? Aga siiski – reisimise nimel kannatame kõik ära, sest pole paremat varianti. Mõistagi on küsimusi tekitav see, et kui ostad joogi/söögi, siis võid maski kenasti ära võtta.

Mõned tunnid hiljem olimegi juba Rooma lennujaamas ja paarikümne minuti jooksul pärast seda juba hotellis koos kõigi oma asjadega. Kuna kell ei olnud veel ulmeliselt palju (22:30), olime lootusrikkad, et ehk saab isegi esimese õhtusöögi Itaalias tehtud. Pärast mõningast Rooma kesklinnas jalutamist leidsime täitsa tuledes Pizzeria – BINGO! Pitsa oli seal tõesti imeline, lauavein ka. Väljas oli niiiii soe.

Ettevalmistused vol 1 – kindlamad plaanid


Kohe pärast kihlumist ei olnud meil mingit erilist plaani pulmapeo toimumisaja suhtes ja kuna olime just uude koju kolinud ja see oli meie rahalised seisud üsna koomale tõmmanud, ei vaevanud me oma pead väga detailidega veel.

Läks mööda aasta.

Läks teinegi ja olime taas talvitumas Tenerifel.

Rannabaaris kokteili libistades live muusika saatel, samas kui laps laua all liivaga mängis, hakkasid jututeemad konkreetsemate plaanide suunas liikuma. Seljataga oli esimene suurem koroonakarantiin, mis küll ei takistanud meid reisimast, kuid tahes tahtmata oli üks paras suhte proovikivi. Rääkimata siis väikelapse koos kasvatamisest, lasteaia harjutusperioodist, tööle tagasiminekust või töökoha vahetusest tingitud lisastressiga. Olime ja oleme siiani kindlad, et koos on meie elu kordades parem kui eraldi. Veebruaris plaane tehes tundus suve lõpu pulm isegi finantsiliselt realistlik. Eks me olime eelarvega pisut optimistlikud, kui nüüd tagasi sellele kõigele vaadata, aga ega sellepärast pulm pidamata jää ju ometi.

Hakkasin siis hoolega internetiavarustest otsima, et kus oleks see tore paik, kus pulmi pidada võiksime. Mõisad olid meile mõlemale pigem mitte eelistatud paigad…. meile vist on alati kuidagi võõrana tundunud see vanade asjade lõhn, mis mõisatega kaasas käib. Seega, need on küll kaunid kohad, aga lihtsalt mitte meie moodi. Vaatasime üht ja teist ja…meeldisid ikka rohkem mereäärsed kohad, sest merevaatest ilusamat asja annab Eestis minu arvates otsida. Aga pikalt ei leidnud endale seda õiget…….kuni Pirge lõpuks soovitas kohta, mille oli endale pulma jaoks kunagi valinud, kuid väikese mahutavuse tõttu välja praakinud. Ja see koht….oli meie jaoks täiuslik. Uskumatu merevaade. Suured aknad. Muruplats. Männimets. Pilvitu taeva tõenäosus suur. Paadikuuri stiilis ilus hoone. Ega polnud keeruline üldse selle koha kasuks otsustada. Kalaranna puhkemaja oli kindel võitja.

Küsisime siis kuupäevade kohta ja kõik augusti nädalavahetused olid juba ära võetud….aga 1 reede veel septembris oli vaba! Pärast mõningat taustauuringut selle kuupäeva osas (10.sept) selgus, et enam kui 7 aastat pole Eestis sel kuupäeval vihma sadanud – imeline, sobib! Nii see kuupäev paika saigi.